Nordeconi hoonete ehituse divisjoni juht Ats Janno räägib avatud kaartidega 2022. aasta tarnekriisist ja selle tagajärgedest.
Eelmise aasta 25. veebruaril ehk sisuliselt järgmisel päeval peale esimeste rakettide välja lendamist, muutus ehitajate jaoks terase ja metallitoodete hind üleöö ja kordades. Majandusgeograafilistel põhjustel kasutasime seni Eestis erinevatel hinnangutel 70-90% ulatuses Venemaalt pärit armatuurterast ja ka ülejäänud ehitusteras oli valdavas enamuses pärit ida poolt. Esimesest päevast oli selge, et kohaneda tuleb täiesti uue reaalsusega ja kohaneda tuleb kiiresti. 2022. aasta oli ehitussektorile šokeeriv, tõusid hinnad ja materjalide kättesaadavuse dünaamikat ei osanud enam keegi ennustada.
Õigupoolest hakkasid asjad juhtuma juba 2021. aasta alguses, kui globaalsed tarneahelad koroonapandeemia tulemusel kinni kiilusid ning suured tootmised üleöö seiskusid. Venemaa agressioonisõjaga see kõik võimendus ja lisaks ilmnes hulga uusi mastaapseid raputusi.
Täna, mil tundub, et hakkab taas tekkima mingi stabiilsus ja ennustatavus, on paslik sellele kõigele korraks tagasi vaadata ja püüda hinnata, mis saab edasi.
Amokk terasele
Armatuurteras on üheks võtmeteguriks raudbetooni maksumuse kujunemisel nii monoliitbetoon konstruktsioonidel kui ka raudbetoonelementidel. Iga betoonhoone, iga raudbetoonelementidega hoone ja kindlasti iga kõrghoone sisaldab neid elemente. Seega kaasnes järsu hinnatõusuga pea samaväärne raudbetooni maksumuse hüpe. Kuna raudbetoonelementidest hoonetel on elementide maksumus keskmiselt 10% kogu ehituse maksumusest, siis ainuüksi selle materjali rea pealt suurenes hoonete ehituse maksumus viimase kahe aasta lõikes hüppeliselt. Lisaks on viimase aasta jooksul kasvatanud betooni hinda pea samaväärses ulatuses ka tsemendi kallinemine.
Viimased kümme aastat oli armatuurterase hind vahemikus 450-650 eurot/tonn, pandeemia ajal tõusid terase hinnad kohati seni kujuteldamatu 950 euroni tonni kohta. Ukrainas alanud sõjaga pääses aga valla tõeline amokk, millele Venemaa suunalised sanktsioonide paketid andsid täiendava hoo. Mõned materjalimüüjad sulgesid esimestel päevadel oma müügiosakonnad, sest puudus igasugune ülevaade saadavast materjalist või mingistki hinnaperspektiivist. Kellel oli õnne, sai kaubad tehtud 1600 eurot/tonn, kuid kohati oli kuulda isegi suurusjärke 1850 eurot/tonn ja ülespoole. Küsimus ei olnud enam hinnas, vaid selles, kas üldse midagi saada on. Suve alguseks terase hind siiski stabiliseerus keskmiselt 1300 eurot/tonn juures ja paistis, et sinna see ka jääb.
Tänaseks oleme nii saadavuse kui maksumusega jõudnud tagasi sõjaeelsesse aega. Turud on leidnud oma tasakaalu, tootjad on saanud tehased tööle uute võimsustega ning uued tarnekanalid on paika loksunud. Arvestades aga ehitussektori energiamahukust, suurt inertsi ning üleüldist inflatsiooni, siis märkimisväärselt madalamaid hinnatasemeid tulevikuks meil pigem põhjust oodata ei ole. Kui võrrelda, mis hinnaga saab ehitada korraliku ja kauapüsiva raudbetoonhoone täna ja kolm aastat tagasi, võib vahe olla pooleteist- kuni kahekordne.
Läänest pärit ehitusmaterjalide hinnakõikumised on rahulikumad
Armatuurterase hinnaga toimunu on olnud erakordselt kontrastne just seetõttu, et Eesti turule tuli sedavõrd suur osa terasest Venemaalt. Samaväärne dünaamika on kahjuks ka gaasil, naftatoodetel ja teistel kaupadel, mis ida poolt saabuvad. Siin on ka põhjus, miks ehitusmaterjalide hinnad ilmselt endisele tasemele küll ei lange – hinnatõusud on omavahel seotud.
Profiilteraste osas oleme Eestis kasutanud suuremas proportsioonis ka Skandinaaviast ja Euroopast pärit materjale ja seal on hinnakõikumised olnud rahulikumad. Möödunud aasta veebruaris ja märtsis oli karta, et armatuurterasega toimunu kordub ka ehituspuidu ja soojustusmaterjalidega. Kuna laovarud olid algul julgustavad, peljati suuremat hinnatõusu pigem suvel, kui ehitustegevus intensiivistub ning varude täiendamise vajadus suureneb. Suuremat kriisi selles osas tegelikult ei tulnudki. Puiduplatsid said meil üsna tühjaks aasta varem COVIDi ajal, kui intensiivistus selle eksport ja eraehitajate aktiivsus. Sõja mõjud jäid eelnevast nähtavalt tagasihoidlikumaks.
Siiski mõjus 2022. aasta kriitiliselt väärispuitudele ja nendest tehtud toodetele nagu parketid, spoonid ja seda tüüpi spetsiifilised kaubad. Suur osa maailmaturu tammepuidust oli tulnud Ukrainast ja Venemaalt ning varude puudujääk on olnud oluline, kergitades materjalide maksumusi varasemaga võrreldes pea kahekordseks.
Ehitamise jahenemine on loogiline
Vaadates ehitusmaterjalide hindasid täna ja aasta tagasi, siis üldistatult on oluliste kaubagruppide lõikes olnud hinnatõusud suurusjärgus 20-25%. Enim eristuvad selles ehitusklaas ja soojustusmaterjalid, mille hinnatõus on aastaga olnud kuni 50%. Nende hinnatõusude valdavaks põhjuseks on energiakandjate hinnaralli, tooraine piiratud kättesaadavus, tööjõu kallinemine ja üleüldine inflatsioon.
Ehituses on äriprojektid mõtte tekkimisest kuni realiseerumiseni tavapäraselt üle aastate ulatuvad ja samal ajal äärmiselt kulutundlikud. Seetõttu on ka praegune ehitusturu jahtumine vägagi loogiline.
Olen ehitusmaterjalide ja -toodete hindades näinud möödunud aastatel enneolematuid liikumisi, milleks viimane dekaad küll kuidagi ette ei valmistanud. Praegu on ehitusmaterjalide hinnad eelmise aasta esimese kahe kvartali šoki tasemest alla tulnud, kuid siit edasi liikumiseks ühtegi tõenäolist stsenaariumit pigem ei terenda. Ehitusmaterjalide tööstus on energiamahukas, suure ökoloogilise jalajäljega ja olnud pikka aega inflatsiooni suhtes isegi tabamatu. Kas see tegi meid mugavaks ja julgeks? Kindlasti tahetakse nüüd rohkem teada kogu tarneahela kohta, mõista kogu ehitise elukaart ja selle mõju tulevases keskkonnas – need on ainult mõned küsimused, mis varasemalt sedasi ei põletanud. Ilmselt oskame polükriisi edasiviivaid mõjusid enam hinnata siis, kui tunneme end inflatsiooni suhtes taas kindlamalt.
Selleks, et hinnad liiguksid tagasi sõjaeelse ajastu tasemele, peaks kogu sektorile mõjuma mingi seninägematu surve koos seninägematu tehnilise võimalusega. Oodatakse küll hindade langemist ja otsitakse märke vanade hindade juurde pöördumiseks, kuid see on eelneva taustal ilmselt ebareaalne.
Arvamuslugu avaldati ajalehes Äripäev 07.02.2023
