Põlvast pärit Madis Saadik tunnistab, et ehitamine on talle terve elu hingelähedane olnud. Juba väikse poisina meeldis talle asju lahti võtta ja uuesti kokku panna. Ennekõike paelub teda aga tunne, kui saab midagi oma kätega luua, näha arengut ja lõpptulemust.
Teedeehitusse tõmbasid Madise pärast ajateenistust sama eriala õppivad sõbrad. Samuti oli tekkinud arusaam, et tegemist on tööga, mis kunagi otsa ei saa, sest uusi teid on alati vaja. Kõrgkoolist praktikale ning sealt suurte sammudega karjääriredelil edasi on Madis liikunud kiiresti. Vahepeal isegi nii hoogsalt, et uued väljakutsed tabavad teda ennastki ootamatult.
Teedeehitust õppides ja samal ajal lugematuid tunde Tallinna ja Põlva vahel autoroolis istudes tekkis pikapeale arusaam, et just mastaapsed projektid on need, mis teda tõmbavad. Autoaknast uute teelõikude valmimist jälgides tekkis soov ise sellest osa saada. See sai määravaks ka praktikakohta valides – soov oli saada võimalikult lai pilt teedeehitusega seotud erinevatest etappidest ja rollidest.
Praktikast sai kiiresti vastutusrikas töö
„Kuulsin sõpradelt, et Nordecon otsib suveks abikäsi. Otsustasin jutule minna ja juba järgmine päev olin objektil,“ meenutab Madis oma karjääri algust Eesti juhtivas ehitusettevõttes 2015. aasta suve hakul. Julge pealehakkamine, avatud suhtlemine ja positiivne hoiak lennutasid ta kiiresti samas ettevõttes juba järgmistesse rollidesse. Projektijuhi ametini välja, kellena Madis praegu tegutseb.
„Minu praktika esimeseks objektiks oli Viljandi maanteel toona valminud teelõik, kus sain tööde viimases etapis aidata viitade paigalduse ja haljastuse lõpule viimisega,“ meenutab ta. Hakkajal mehel on alati olnud hoiak, et kõik tööd tuleb nii hästi kui võimalik ära teha, seejuures alati palju küsida ning näidata välja huvi kõige uue vastu. Ilmselt seetõttu muutusid ka tööülesanded kiiresti üha vastutusrikkamaks. „Mustvee ümbersõit oli projekt, kus sain esimest korda töödejuhi rolli proovida. Tellisin vastavalt ette antud graafikule objektile masinaid, jälgisin kulusid ning mõtlesin pidevalt kaasa, kuidas mingit tööd paremini teha,“ räägib ta.
Avatud suhtlemine on kindlasti Madise üks suurimaid plusse, mis on aidanud tal elus edasi liikuda. Töötajad objektil on sageli kirju taustaga. Eri vanuses, keerulise iseloomu ja kirju taustaga inimestega suhtlemine on aga midagi, millega on ta enda arvates siiski hästi hakkama saanud. Nagu ta ise ütleb: „Tuleb nautida seda, mida teed ja mõista, miks see oluline on.“
Projektijuhina naudib Madis protsessi ja soovib hoida toimuval pidevalt kätt pulsil. Teedeehituse projektijuhi tööd ei saa tema sõnul teha nii, et istud kogu nädala kontoris laua taga. Vastupidi, projektijuht peab saama aru, milliste töödega keegi rakkes on, kuidas asjad kulgevad. Koha peal käies tekib kontakt nii töötajate kui ka kohalike elanikega. Projektijuht ei ole pelgalt käsuandja, vaid suunaja ja läbirääkija.
Millegi uue loomisega kaasneb alati hea tunne
Esimeseks Madise täielikult enda juhitud projektiks sai Tallinn-Tartu maanteel valmivale Kärevere-Kardla teelõigule möödasõidualade ehitamine. Ise mees projektijuhi rolli ei kandideerinud, vaid sai vastava pakkumise ettevõttelt. „Kui uusi väljakutseid pakutakse, siis tuleb need vastu võtta. See näitab, et mind usaldatakse ja nähakse mingit potentsiaali. Minu asi on ennast tõestada,“ räägib ta.
Lisaks erialasele enesearengule pakub ehitusettevõttes töötamine ka head tunnet sellest, kui saad sõita teedel, mille valmimisse oled ise oma panuse andnud. „See on mõnus tunne, kui oled midagi saavutanud ja aidanud algusest lõpuni valmis teha. Eriti hea on veel siis, kui mõne tee valmimisest on möödas aastaid ning näed, et see kvaliteetsena ka püsib,“ tunnistab Madis.
Oma töös tuleb osata näha ka suuremat väärtust, mis näiteks teedeehituse puhul võib tähendada näiteks suurenevat turvalisust liikluses. Seepärast ootab Madis väga ka 2023. aastat, mil neljarealine maantee Tallinnast Mäoni valmis saab. Samal ajal lisanduvad mitmed 2+1 möödasõidualad Tartu poolsesse maantee otsa ning valmib uus Riia ringristmik Tartus. Millal viib pealinnast ülikoolilinna algusest lõpuni nelja rajaga maantee, seda Madis veel öelda ei oska. „Usun, et kunagi näeme siiski ka seda aega,“ jääb ta siiski lootusrikkaks ning arvab, et oma sõna on sel teemal veel tal endalgi tulevikus öelda.
Artikkel ilmus ajakirjas Võti Tulevikku 2022.
