Rohepööre on ehituses hädavajalik, kuid see peab tuginema teadusele, andmetele ja pragmaatikale, mitte moraalsele survele ja loosungitele, kirjutab Nordeconi juhatuse liige Deniss Berman.
Ehituse rohepöörde üle arutledes kerkib ikka ja jälle sama küsimus: kuidas päästa planeeti nii, et me päästmise käigus ka ise ellu jääksime?
Kui lihtsustatult öelda, siis on ehitussektor praegu olukorras, kus korraga tuleb hoida kasvavat majandust, säästa loodusressursse ning järgida järjest karmimaid keskkonnanõudeid. See on tasakaaluharjutus, mille lõpptulemus sõltub vähem loosungitest ja rohkem inseneride nutikusest.
Kasv, mis sööb iseenda saba
Rohepöörde esimene ja suurim dilemma on olemuslik: me tahame samaaegselt vähendada CO₂ heitmeid ja säilitada majanduskasvu. See kõlab hästi, kuni keegi küsib, kas oleme valmis loobuma pideva kasvu ideest, millele on ehitatud täna kehtiv ja toimiv majandusmudel. Iga protsent majanduskasvu tähendab suuremat tarbimist ja rohkem ressursse, mille planeet peab välja kannatama.
Ehituses tähendab see pidevat survet toota rohkem ruutmeetreid, rohkem betooni, rohkem energiat. Ning kuigi räägitakse energiatõhususest, on endiselt lihtsam ja tihtipeale ka odavam ehitada uut kui rekonstrueerida vana.
Globaalne kontekst teeb asja veel keerulisemaks. 80% maailma energiast tuleb endiselt fossiilkütustest ning riigid, kelle majandus sellest sõltub, ei loobu oma sissetulekust vabatahtlikult. See tähendab, et rohepööre jääb teatud piirkondades luksuseks ja teistes võimatuks. Euroopa võib oma nõudeid karmistada, aga kui Hiina ja India liiguvad vastassuunas, on tulemuseks globaalne tasakaalutus.
Deniss Bermani ettekanne „Kuidas rohepööre ehitusse ära mahub?“ kõlas konverentsil BuildIT 2025, kus arutleti ehitussektori tuleviku, rohepöörde ja muutliku majanduskeskkonna üle.
Roheline maksab
Sertifitseeritud taaskasutatud materjal, ringmajanduse toode või muud rohetooted on täna üldjuhul 10–15% kallimad. See tähendab, et keegi – tellija, maksumaksja või lõpptarbija – peab selle vahe kinni maksma.
Avalik sektor liigub siin kiiremini, koolimajades ja riigihangetes kasutatakse järjest enam taaskasutatud või madalama süsinikusisaldusega materjale. Erasektoris on samuti näha kasvavat huvi rohelisema ehituse vastu.
Samas eeldatakse, et ehitus oleks ühtaegu keskkonnasõbralik ja soodne, mis praktikas sageli ei ole võimalik. Valiku ees olevad ettevõtted eelistavad enamasti siiski odavamat lahendust.
See ei tähenda, et ettevõtted ei hooli. Pigem on probleem süsteemne: kui roheline lahendus teeb projekti 20% kallimaks, siis kaotab ettevõte konkurentsieelise. Seni, kuni turg ja regulatsioonid seda erinevust ei kompenseeri, jääb rohepööre heade kavatsuste tasemele.
Eelista eestimaist
Ehitussektor on üks suurimaid globaalseid saastajaid – hinnanguliselt tekib selles valdkonnas ligi 40% kogu maailma CO₂ heitmetest. Sellest enam kui veerand tuleb aga hoonete kasutusfaasist ehk energiast, mis kulub hoonete kütmiseks, jahutamiseks ja valgustamiseks. Umbes kümnendik emissioonidest tekib juba enne, kui kopp üldse maasse lüüakse – välja valitud materjalide tootmise ja transportimise käigus.
Me räägime ühiskonnas palju kohaliku toidu eelistamisest, aga kui jutt läheb ehitusmaterjalidele, tuuakse tihti tänava graniitkivi Hiinast ja eksootilisem puitmaterjal Lõuna-Euroopast. Kui projekteerida nupukalt ning samaväärne kvaliteet ja funktsioon tagada, siis miks mitte eelistada Eestis toodetud toodet? Nii väheneb transpordikulu ja CO₂ emissioon ning töö jääb siia. Eelistame kodumaist!
Kõige suurem mõju peitub planeerimises ja projekteerimises. Just siis otsustatakse, milline on hoone kuju, maht, materjalid ja energiaefektiivsus. Kui kõik ehitusprotsessi osapooled – nii ehitaja, projekteerija kui ka järelevalve – kaasatakse aruteludesse juba idee- ja kavandamisjärgus, siis saab inseneritarkust maksimaalselt ära kasutada, et tagada sama funktsioon väiksema jalajäljega ja kuluefektiivsemalt.
Näiteks otsus projekteerida hoone optimaalse kandekonstruktsiooni või ruumiplaneeringuga võib vähendada materjalide kogust kümnete protsentide võrra. Samuti määrab just ehituseelne projekteerimine, kas tulevane hoone kasutab nn passiivseid lahendusi (loomulikku valgust, tuulutust, varjestust) või sõltub energiat raiskavatest tehnosüsteemidest.
Hilisemad ehitusplatsil tehtavad otsused on tähtsad, kuid nende mõju jääb väikeseks, kui suured põhimõttelised vead tehakse juba paberil. Rohepööre ei sünni platsil betooni valades, vaid esmastes ideedes ja projektjoonistes.
Talupojamõistuse energia
Rohepööre on ehituses hädavajalik, kuid see peab tuginema teadusele, andmetele ja pragmaatikale, mitte moraalsele survele ja loosungitele.
Tõeline muutus sünnib seal, kus tellija, arhitekt ja ehitaja istuvad varakult ühe laua taha. Kus otsuseid tehakse arukalt, mitte turunduslikult või ammugi poliittõmbetuultes. Kus materjale valitakse elutsükli, mitte reklaami põhjal, ning kus inseneril on lubatud küsida kõige lihtsamaid küsimusi: kas ja miks me peame selle hoone just nii ehitama?
Rohepööre ei vaja rohkem bürokraatiat või direktiive. See vajab rohkem talupojamõistust ja julgust öelda, et vahel on kõige rohelisem otsus lihtsamalt või nutikamalt tegemine.
Arvamuslugu ilmus 10. detsembril 2025 Äripäevas.
