Ehitusettevõttes ei kujuta paljud esmapilgul naisi tegemas muud kui kontoritööd. Ometi pole see enam ammu nii. Paistab isegi, et naised ehituses on uus trend. Lubage tutvustada Dianat ja Marilid, kes tulid Eesti suurimasse ehitusettevõttesse Nordecon praktikale ning jäidki siia. Tänaseks on Diana Käbi ja Marili Orro mõlemad suurtel ehitusobjektidel ametis tööjuhina. Aga miks valida praktika ehitusettevõttes ja mida seejuures arvestada?

Räägin loo noortest naistest, kes otsustasid minna praktikale suurde ehitusettevõttesse. Üks neist visati kohe külma vette ujuma (just see, mida ta ootas!) ja teine harjutas mitu kuud tööd suurte objektide ehituste korraldamisel. Mõlemaid neid ühendab soov osaleda ühiskonnale oluliste objektide ehitusel. Kindel on see, et igav ei hakka.

Kuidas jõudsite ehitusmaailma – tutvustage oma tausta ja mida te õppisite.

Diana: Tallinnasse saabusin ma Tartust, õppisin Tallinna Tehnikaülikooli Tartu kolledžis, sain seal neli aastat tehtud, millest viimased poolteist aastat elasin juba Tallinnas. Ehitusjuhtimine, ehitiste projekteerimine – see huvitas mind väga. Nii ma spetsialiseerusingi ehitusinseneri ja arhitekti erialale ning õppisin ka ehitiste restaureerimist.

Marili: Mina olen hoopis Paidest pärit ja käisin reaalkallakuga koolis Pärnus. Tundsin ka, et minu jaoks on loogiline otsus jätkata TTÜs ehitiste projekteerimise erialal. Mul on hetkel käimas teine õppeaasta, ma veel spetsialiseerunud pole nagu Diana, aga ma tean, et valin projekteerimise. Praegu töötan Nordeconis väga kihvtil objektil – me teeme Tartu Ülikooli Kliinikumi uut lastehaiglat. Samal ajal õpin muidugi edasi ka ülikoolis.

Miks sa valisid Nordeconi praktika tegemiseks?

Marili: Tahtsin minna praktikale kohe peale esimest kursust. Minu jaoks oli ainuõige valik minna just peatöövõtja juurde. Nordeconis on objektid nii suured ja põnevad, tegelikult arvangi, et Nordeconil on ühed kõige vingemad objektid üle Eesti, siit saan suurepärase kogemustepagasi. Sain ka kliinikumi objekti peale, mis täidab minul küll kõik ootused. Tulin Nordeconi ju üleni rohelisena! Haiglas on ehitamise nõuded hoopis teised kui tavalisel ehitusel – näiteks ei saa elektrit või vett lihtsalt kinni keerata, sest hoones on patsiendid, kes neid teenuseid vajavad. Lisaks on ka mahud suured, mistõttu on meie tiim 20-liikmeline. See, et ma saan osaleda ühiskonnale olulise asja loomises, on minu jaoks väga suur motivatsioon!

Diana: Alustasin eelmise aasta aprillis, mul sai just aasta täis. Ma ise ei valinudki Nordeconi, vaid mu hea sõber töötas siin. Ta teadis, et esmajärjekorras on mulle olulised ühtehoidev tiim ja põnev töö – ta müüski mulle Nordeconi maha ning ma pole pettunud, sest tal oli õigus. Tagantjärele mõeldes arvan, et firma suurus loeb ka. Linnas liikudes on mul äratundmisrõõm näha Nordeconi bännerid.

Marili: Mina lisan ka kollektiivi suuruse.

Diana: Vähe on ettevõtteid, kus selliseid objekte tehakse, mis on ühiskonnas olulise tähtsusega. Saabusin praktikale Rotermanni Ajamaja ehitamise ajal. Siiani jalutan sealt mööda ja mõtlen, et vau, selliseid asju tehakse. Mul on nii hea tunne, et mina ka siin osalesin. Praegu me valmistame ette näiteks mahukat Vektori kompleksi Pärnu maanteel.

Kirjelda võhikule, mismoodi sa siis alustasid, mis tööülesanded praktikandile antakse?

Diana: Igal mentoril oma lähenemine. Minu praktika kestis kevadest sügiseni ja see oli hästi personaalne. Käisin alguses lihtsalt tema tegemistel kaasas, kuulasin-vaatasin-tutvusin, alles seejärel sain oma ülesanded. Jooksvalt vaatasime alati koos, millest ma sain kiirelt aru, sellega sain omapäi askeldada. Päris äge kogemus oli see näiteks, et nägin Rotermanni Ajamaja ehitust algusest kuni üleandmiseni väga lühikese ajaga. Praktika jooksul mõistsin, et inimestega suhtlemine köidab mind vist kõige enam.

Marili: Ma olin praktikal kolm kuud. Kohe töövestlusel küsiti, kas sa oled platsiinimene või tahad kontoris mahtude ja hangetega töötada. Teadsin kindlalt, et tahan minna platsile. Enne pole ju mõtet AutoCADis (projekteerijate joonestusprogramm – toim) joonistada, kui ise hoonet ette ei kujuta. Tahtsin platsipraktikat, tahtsin näha, kuidas töölõigud ehituses toimuvad. Esimene kuu oli mul üsna rahulik, käisin nagu Dianagi lihtsalt kaasas. Teisel kuul sain enda üllatuseks postkasti kirja, et Marili hakkab siin X objektil tööjuhiks! Seega sain kohe suure ampsu, see oli Tartu Ülikooli Kliinikumis ühe korruse rekonstrueerimisprojekt. Siin oligi kohe hea väljakutse ka, miski ei tohi hetkekski seisma jääda, kraani ei saa kinni keerata, patsiendid on ju majas. Lisaks oli see objekt ajakriitiline – põhiline pidi toimuma arstide kollektiivpuhkuse ajal. Jube hea oli selle väljakutse juures aga avastada, kui palju oli mul vajadusel abilisi ja kõik julgustasid, ma ei tundnud end kordagi üksi – selline juhtimispraktika oli täpselt see, mida vajasin.

Diana: Seda sama rakendati ka minu puhul! Küsiti, mida ma arvan ja kuidas ma läheneks. Kui jäin ülesandega tupikusse, sain küsida, punktipealt polnud ette antud. Üks asi, mis aitas, oli huumorisoon, sest lõbus oli ju ka.

Marili: Kusjuures, mul mentorit nagu ei olnudki, samas aitajaid oli palju. Väga meeldis mulle objektijuhtide puhul, et nad ei öelnud, kuidas ma pean tegema, vaid, mida pean tegema. Et ise nuputaksin ja kasutaksin oma pead. See muutis mind iseseisvamaks.

Noore ja rohelisena, mis su parim õppetund praktikandina oli?

Marili: Usalda, aga kontrolli – klišee, aga see oli mu kõige suurem õppetund praktika ajal. Kui töövõtja ütleb, et töö on tehtud, siis mine vaata üle. Ei tasu niisama pimedalt usaldada, lubatakse ju kõike, aga reaalne tulemus võib olla hoopis teine. Ajagraafiku osas läksin ka alt. Eks neil oli minuga ka lihtsam, ma uus ja noor, ei osanud tööde mahte õigesti arvestada, kuid õppisin sellest kiirelt. Ehituses on suurem osa suhtlus! Ehitusplatsil peab olema avatud ja julge inimene. Klassikaliselt arvatakse, et omaette ehitad, tegelikult on vaja luua kokkulepped, arutada – see on puhas suhtlus.

Diana: Minu jaoks oli huvitav, et Ajamaja on osaliselt muinsuskaitse objekt. Mingi osa sai taastatud, igal korrusel tuli tellija oma soovidega … Mõnel ettevõttel oli suisa suur kaustik, kuidas nad tahavad, et nende pind oleks välja ehitatud. Lisaks pidi logistika olema väga läbimõeldud – et tänavaid ja läbikäike mitte pikaks ajaks sulgeda, püüdsime teha nii, et inimestel oleks mugav ja me nende olemist eriliselt ei häiriks.

Aga mis praktikal hirmutav oli? Ja mis hirmudega sa praktikale tulid?

Marili: Mul oli tahtmist nii palju, et otseselt ma ei kartnudki midagi! Alles nüüd on mul vastutusega kaasnenud rohkem hirme, no et kõik ikka õigeks ajaks ja korralikult tehtud saaks. Alguses oli muidugi tundmatust üksjagu, aga seda ma ei kartnudki. Mulle pakkus hoopis huvi ise ülesandeid lahendada, küsisin palju nii kodustelt kui objekti meeskonnalt ja sain kõik tehtud ning ise seejuures targemaks.

Diana: Jah, hirmu ei olnud mul ka. Kollektiiv on nii toetav, et isegi kui kõik on tundmatu, siis sul on tugi olemas. Aga üks asi on küll! Redelitel ei meeldi mulle ronida, kuid midagi pole teha, vahepeal pean ka seda tegema.

Marili: Vot see kollektiivi osa oli minu objektil ka tunda, tiim on tore ja toetav. See teeb kogu protsessi palju meeldivamaks.

Kuidas praktika su õpingutele kaasa aitas? Sa ju käisid samal ajal koolis ka edasi?

Diana: Marilid kuulates täitsa kahetsen, et ma varem praktikale ei läinud! Ootasin koolis kolmanda aasta lõpuni, enne kui hakkasin praktikakohta otsima. Tegelikult on minu meelest ikka nii hea kooli kõrvalt ka praktiseerida. Saan platsil ju kohe kooliteadmisi rakendada. Koolis on samuti palju huvitavam, sest saan õpitut seostada ja tajun, mille jaoks ma üldse teen neid asju.

Marili: Kool ja praktika käivad käsikäes, tõesti. Kui lõpetad eriala, aga praktikat pole teinud, siis kas sa oledki täieõiguslik projekteerija? Ma oskasin koolis ka tuua päriselu näiteid, sest olen objektil käinud. Näiteks pidin esimesel kursusel raudbetoontalasid joonestama. Algul paistis see mulle tume maa, aga kui tulin praktikale, nägin oma silmaga, kuidas neid objektil monteeritakse. Sama on ka konsoolsete talade pingete ja jõudude arvutamisel koolis, objektil näed neid ja saad asjast hoopis paremini aru.

Aga oli sul aega korraga töötada ja koolis käia? Mismoodi siin tasakaalu luua?

Marili: Minul läks vahepeal ikka keeruliseks. Ehitustööd saad sa teha 8–17, aga õppida saaks öösel ka. Hakkasin tööd tähtsustama ja mõnele loengule ei jõudnud. Õnneks tööandja ja ka töökaaslased innustasid ja tähtsustasid kooli, ütlesid, et kool on tähtsam kui töö. See aitas mu reele tagasi ja kõik ained on seni edukalt ja õigeaegselt läbitud.

Diana: Ma olen keskkoolist saati tööd ja kooli klapitanud. Eks see kõik on aja planeerimises kinni. Minu puhul on nii, et mida täpsem plaan, seda paremini see toimib. Ausalt öeldes on kergendus küll, et Nordecon toetab koolis käimist ja lõpetamist. Sessi ajal oli mul näiteks vaja Tartus käia ja õppepuhkust võtta, see polnud mingi probleem.

Aga kuidas ämbritega on? Kindlasti tuli neid ka ette.

Marili: Suurt fopaad juhtunud pole. Õnneks! Aga neid olukordi, kus ma mõtlen, et oh jah, miks ma seda ette ei osanud näha – no neid on ikka olnud. On hea suhelda kogenumate kolleegidega, nemad näevad suurt pilti paremini. Ma hindan väga seda, et ma tohin eksida ja uuesti teha, mind toetatakse ja ma saan õppida – see on ilmselt täiesti hindamatu!

Diana: „Marti, ma sain käkiga hakkama“ – ma olen vist küll vähemalt kümme korda sellist sõnumit saatnud oma ülemusele. Näiteks kaks korda olen vaipa liiga vähe tellinud, siis ajasin liistud sassi – need pole muidugi tõsised asjad, aga võtavad aega sellegipoolest.

Mis sulle praegu töö juures meeldib?

Marili: Nordeconi puhul meeldivad mulle kindlasti meie objektid. Ma arvan, et need on Eesti kõige ägedamad objektid! Tööandja poole pealt meeldib muidugi töötajatesse suhtumine, töötajate hoidmine – meil on kõigele muule lisaks ka toredad ühised sündmused ja muud tegemised. Tegelikult on vist lihtsalt see tunne, et sa oled oma, nii uued kui vanad, mehed kui naised – tiim võtab su omaks. Minule kui noorele naisele selles küllaltki mehises ehitusmaailmas on see julgustav ja kodune.

Diana: Täiesti nõus! Objektid ja inimesed. Olen arutanud seda nii sõprade kui kolleegidega ja jõudnud alati sama järelduseni.

Marili: Ja kui sa soovid areneda, siis su soove võetakse kuulda. Mind huvitab peale üldehituse ka KVVKJ pool, tahtsin siin praktilist kogemust ja kohe anti eriosadega seonduvaid ülesandeid. Tuleb ainult suu lahti teha! Lisaks on kolleegid pidanud ka erialaseid teoreetilisi „loenguid“ meile noortematele. Nad oleksid ka õppejõuna väga edukad. Kahju, et nende loengute eest EAP-sid ei saa.

Diana: Olen viimasel ajal suhelnud rohkem äritehnoloogia poolega, et automatiseerimist mugavamaks muuta. Mul tuli idee, uurisin, kas see on teostatav, ja tore on see, et minu ideed on läinud töösse! Ma olen päriselt saanud aidata kaasa tööde lihtsustamisele, mis toob kõigile kasu. Praegu tegeleme näiteks kalkulatsioonide tööprotsessi lihtsustamisega. Kui see lõpuks läbi läheb, oleks mul endal sellest meeletult suur abi ja ma usun, et ka teistel.

Artikkel on ilmunud Delfi Ärilehes. Diana ja Mariliga vestles Liisa-Indra Pajuste, Miltton.